esmaspäev, 4. mai 2015

Horvaatia 2015: Paklenica rahvuspark

Peale Krka rahvuspargi külastamist puhkasime end Zadaris välja ja võtsime järgmisel päeval ette matkaraja Paklenica rahvuspargis. See oli vaheldus Krka jõe rohelusele, sest Paklenica asub Velebiti mäestikus ning on muuhulgas tuntud mägironijate paradiisina. Ronijaid oli pargis tõesti vaat et iga kümne meetri tagant ning erineva raskusastmega "radu" (või kuidas iganes neid nimetatakse) oli mitmeid.

Meie vuhisesime Zadarist parki piki kiirteed. Järjekordselt liiklust praktiliselt ei olnud, kui mõni üksik buss või veoauto välja arvata. Ilmselt kohalikud eelistavad tasuta väiksemaid teid. Meiegi lühikesel marsruudil polnud kiirtee ilmselt teab mis suur ajavõit, kuigi kiiruspiirang on seal lausa 130 km/h.

Rahvuspargis oli jälle kaks sissepääsu - Mala Paklenica ja Velika Paklenica. Sõitsime Velika sissepääsuni, kuhu ka kõik sildid juhatasid. Muide, Horvaatias oli pisut abi vene keele oskusest, sest teatud slaavi sõnatüved  tulid tuttavad ette, näiteks toidupoes silte veerides. Nii oletasin ka siinkohal, et jutt käib suurest ja väikesest Paklenicast.

Matkaradasid oli Paklenicas ilmselt mitmeid. Meie valisime peamise raja, mille kohta pargi töötaja ütles: "2 kilometers, not too difficult". Tõesti, rahvuspargi kodulehel on märgitud raja raskusastmeks 1,5/5 ja tõusu on kokku ainult 400 meetrit.

IMG_7616.jpg

IMG_7614.jpg


IMG_7629.jpg

Suurim tõus on kohe matkaraja alguses, peale parklat. Matkarada viib läbi püstloodis tõusvate seintega kanjoni, mille seinad olid täis pikitud mägironijaid (näiteks ülevalt teise pildi pealt võite ühe ronija leida).
Raja kõrval voolab oja, moodustades tillukesi jugasid ning end värskendama kutsuvaid veesilmi.

IMG_7622.jpg

IMG_7635.jpg

IMG_7633.jpg

Kui matkaraja tõus üle jõu käib või väga huvi ei paku, siis millestki väga märkimisväärsest ilma ei jää, kui ainult parkla juures asuvas kanjonis tiirutada - vaated on sealt võimsad. Üleval jätkub rada tasandikul puude vahel.

IMG_7650.jpg

IMG_7638.jpg

IMG_7651.jpg

Siis avaneb vaade mäekurule:

IMG_7700.jpg

IMG_7699.jpg

Metsa vahel oli hulgaliselt kevade märke ning huvitavat loodust. Näiteks luuderohi, mida müüakse siin lillepoodides, kasvas puutüvedel ning ääristas teerada:

IMG_7658.jpg

Alpikannid:

IMG_7660.jpg

Priimulad:

IMG_7696.jpg

Ja veel imelisi metsalilli, mille nime ei tea:

IMG_7695.jpg>

IMG_7689.jpg

IMG_7668.jpg

IMG_7673.jpg

Matkaraja lõpupoole oli Lugarnica puhkemaja, kust suvehooajal on võimalik söögi- ja joogipoolist hankida. Nüüd puhkasime lihtsalt pinkidel jalgu ning mugisime kaasa võetud täidetud saiakesi. Idüll missugune.

IMG_7677.jpg

Väsimus hakkas jalgades tunda andma, aga istudes märkasime, et meist möödus eakam paar. Mehel olid jalas mustad viigipüksid ning seljas triiksärk, naised olid vist vähemalt jalatsiteks tossud. Kõige kõhnemat sorti nad just ka ei olnud - kuid puhisesid ja jätkasid punetava näoga matkamist.

Ega meiegi siis alla ei saanud jääda - punetasime me juba nagunii ja puhisesime samuti, kehv vorm nagu meil teadagi on. Mõtlesime, et käime veel Paklenica mägihütis ära - sinna olevat vaid paarkümmend minutit matkamist.
See viimane ots oli suhteliselt mõttetu, pean nüüd tagantjärele ära märkima. Üleval oli hirmus tuuline ja vaated minu jaoks suhteliselt keskpärased. Lumised tipud paistsid muidugi kätte.

IMG_7684.jpg

Kõmpimisest märja seljaga oli läbilõikav tuul üsna häiriv, nii et tegime kiirelt minekut alla tagasi. Peatusime taas Lugarnica maja juures, sõime ära viimased toiduvarud ning keerasime end hetkeks päikese kätte pingile pikali. Rammestus tuli peale ja silm hakkas lausa looja kiskuma. Kiiret meil ei olnud - pikutasime ja nautisime päikesepaistet ja sooja ilma.
Olles pisut jõudu kogunud, liikusime tagasi matkaraja algpunkti suunas.

Imelised kaarduvad puud andsid matkarajale müstilise ilme:

IMG_7705-2.jpg

Ma arvan, et pargitöötaja poolt välja käidud kaks tundi (ühes suunas) oli väga optimistlik, meil läks vast kuskil kuue tunni kandis edasi-tagasi. Muidugi sinna kuulus ka pildistamine ja lebotamine :)
Alla tulime küll kiirelt, ent viimane ots - kanjonisse laskumine - oli raskusastmelt tõusule vastav. Kivid olid kohati pisut libedad, nii et pidevalt tuli jälgida, kuhu astuda. Lõpuks jõudsime laskumisest värisevate koibadega parklasse ja olime endaga väga rahul. Terve päev kauneid vaateid ja looduses olemist, mida sa hing veel ihkad!

Pakkisime end autosse ja sõitsime tagasi Zadari. Järgmisel päeval ootas ees kolmas ja kuulsaim rahvuspark: Plitvice.

Kommentaare ei ole: